Köler Prize eesmärgiks on tuua esile noored kunstnikud, kes viljelevad kaasaaegset kunsti, konkursil on 5 erineva kunstniku 1 varasem töö ning 1 uus looming, žürii on mainekas ning rohked meediakajastused tekitasid minuski huvi, lootused ja ootused olid üsna suured kuna näitust on kiidetud palju.
Kunstnikutest olid esindatud Kristiina Hansen, Edith Karlson, Tanel Rander, Anu Vahtra ja Ivar Veermäe.
Kõigepealt jalutasin teisele korrusele, eest leidsin tsemendiga kaetud ruumi. See oli omamoodi ilus, oli tunda niiskust, sai katsuda seinu. Teisel korrusel asus ka kaks installatsiooni, 1 fototuba ning 1 ruum, kus olid fotod tänavakunstist. Lõpetades teise korrusega olin kergelt öeldes pettunud, mõttes mõlkus, et kas Eesti kaasaaegne kunst jääbki selle piiri taha, kus seintest kaugemale ei mõelda.
Õnneks ei pidanud ma pettuma. Esimesel korrusel olid kunstnike konkursil osalevad tööd, esimesena nägin Edith Karlsoni figuure, ning lauda närtsinud lilledega, see juba tekitas väga sügava emotsiooni ning sai näituse lemmikeksponaadiks, edasi liikudes olid Kristiina Hanseni väikesed miniatuurid, väga õrnad ja detailsed ning sellele kontrastiks oli Anu Vahtra metallpostid, mida eksponeeriti kahe maja vahel Tartus nii, et tekiks silmapete. Viimases eraldi ruumis oli Ttanel Randeri fotoseeria "Piire ei ole" ning Ivar Veermäe installatsioon kartulist ja identiteedist.
Kokkuvõttes parandas esimene korrus mu muljet kuid kerge pettumusemaik jäi siiski suhu. Samas positiivsest küljest võin öelda, et jälle nägin midagi, mis oli teistsugune ja see on alati põnev.
No comments:
Post a Comment