Köler Prize 2015. nominentide näitus

Eile, 9.mail, käisin veel ühel näitusel. Noh, et ikka viimasele hetkele ka midagi jätta saaks. Seekord EKKM'is.

Köler Prize eesmärgiks on tuua esile noored kunstnikud, kes viljelevad kaasaaegset kunsti, konkursil on 5 erineva kunstniku 1 varasem töö ning 1 uus looming, žürii on mainekas ning rohked meediakajastused tekitasid minuski huvi, lootused ja ootused olid üsna suured kuna näitust on kiidetud palju.

Kunstnikutest olid esindatud Kristiina Hansen, Edith Karlson, Tanel Rander, Anu Vahtra ja Ivar Veermäe.

Kõigepealt jalutasin teisele korrusele, eest leidsin tsemendiga kaetud ruumi. See oli omamoodi ilus, oli tunda niiskust, sai katsuda seinu. Teisel korrusel asus ka kaks installatsiooni, 1 fototuba ning 1 ruum, kus olid fotod tänavakunstist. Lõpetades teise korrusega olin kergelt öeldes pettunud, mõttes mõlkus, et kas Eesti kaasaaegne kunst jääbki selle piiri taha, kus seintest kaugemale ei mõelda.

Õnneks ei pidanud ma pettuma. Esimesel korrusel olid kunstnike konkursil osalevad tööd, esimesena nägin Edith Karlsoni figuure, ning lauda närtsinud lilledega, see juba tekitas väga sügava emotsiooni ning sai näituse lemmikeksponaadiks, edasi liikudes olid Kristiina Hanseni väikesed miniatuurid, väga õrnad ja detailsed ning sellele kontrastiks oli Anu Vahtra metallpostid, mida eksponeeriti kahe maja vahel Tartus nii, et tekiks silmapete. Viimases eraldi ruumis oli Ttanel Randeri fotoseeria "Piire ei ole" ning Ivar Veermäe installatsioon kartulist ja identiteedist.

Kokkuvõttes parandas esimene korrus mu muljet kuid kerge pettumusemaik jäi siiski suhu. Samas positiivsest küljest võin öelda, et jälle nägin midagi, mis oli teistsugune ja see on alati põnev.

"Protsess"

See on üks selline näitus, kuhu ma ise oma jalga poleks arvatavasti kunagi tõstnud. Aga kuna mul juhtub olema eelmises postituses mainitud sõbranna, siis 17.aprill käisime Urve Küttneri ja Nils Hinti näitusel Tallinna Linnagaleriis.

Urve Küttner ja Nils Hint on mõlemad lõpetanud EKA metallierialal, kuigi nad on erinevatest põlvkondadest (üle 40 aasta vanusevahe) ja mõttemaailmadest. Mõlemad kasutavad rauda. Urve Küttner mängib rauaga, katsetades selle peal erinevaid happeid ja kodukeemiat, mis jätavad rauale väga põnevad jäljed, eriti roostele, ning lisab ka rauaplaatidele elemente nagu kuivanud lilled, granaatõun või hoopis kruusa. Väga mõnusad olid tööd kus oli just neid kasutatud. Tagumises seinas asetses suur seeria erinevalt moonutatud rauaplaatidest. Kodukeemia on selpuhul tõesti kõikvõimas. Nils Hint tegeleb skulptuuriga. Temalt jäi meelde suur kogum, kus oli kasutatud erinevaid vanaraua tükke. See meenutas mingit ämblikku oma mitmete jalgadega. Sõbrannal tuli paralleel Louise Bourgeoise "Maman'iga", mina väga skulptuuriteadlik pole.

Kokkuvõttes oli üllatavalt mõnus näitus, vaadates kuidas mängitakse rauaga ja selle omadustega. Kuigi hetkel kõiki neid postitusi kirjutades tundub mulle, et alati jätavad sügavama mulje need inimesed ja lood, mis on teoste taga, mitte see tulemus, mis visuaalselt ees on...

Ma jälle pilte ei teinud. Need, mis internetist leidsin, olid põhiliselt 12ndike kunstiblogidest....sealt vist pole viisakas varastada.

"Vertiigo"

24. aprillil külastasin Tallinna Kunstihoone galeriis Anne Parmasto autoritehnikas tehtud tööde näitust. Mul on üks tore sõbranna, kes kunsti tehnilisest poolest jagab paaalju rohkem, kui mina nii, et tema abiga sain mina ka töödest paremini aru.

Parmasto kasutab spreivärve, mängides nendega macroflexi peal. Ta loob vahtplastist erinevaid pindu, modelleerides seda veel omakorda kile või hoopis mullikilega. Nii tekib huvitav koralli meenutav pind, või näiteks hoopis rahulik sile voodilina meenutav moodustis. Kontrasti annab ta nendele pindadele just erinevate, üldjuhul neoonvärvides spreivärvidega. See jätab silmakriipiva toonilahenduse. Just nagu see oleks loodud arvutis. Kontrastsed tööd on kõrvuti rahulikumate ja siledamatega. Seega tehniliselt oli väga huvitav kõiki ta töid vaadata. Kunstnik teeb enamasti seeriaid, kuid näitusel oli ka 1 üksikteos.

Selle näituse kohta võib jällegi öelda, et ei olnud otseselt minu maitsele, aga mulle meeldis, et iga tööga tekkis uus avastamisrõõm, et mida on kasutatud selle tegemiseks. Kindlasti oli tegemist millegi sellisega, mille peale ma ise ei oskaks kunagi tulla. Väga originaalne.

Pildid varastasin Elisabethilt.

"Surm & ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkunstis."

Teine näitus, mida KUMU's külastasin. Sellest olin enne palju plakateid Tallinna tänavapildis näinud.

Kunstnikud, kelle töid näha sai olid AES + F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny puhh.

Kuraatorid on Eha Komissarov ja Kati Ilves.

Nonii. See näitus tekitas hoopis teistsugused emotsioonid. Saali sisse astudes sain kohe vaimustuse osaliseks. Kaks sõna: Gottfried Helnwein. Ma olen suur fotograafia fänn ja mu absoluutsed lemmikpildid on sellised, kus pilt suudab tekitada rohkem tundeid/emotsiooni, kui ise väljendada oskad.
Helnweini ühel sellistest piltidest oli kujutatud väikest tüdrukut, kes oli poolenisti verega kaetud. Ma ei oskagi sõnadesse panna seda, mida öelda tahaks. Vägivald, psühholoogiline hirm olid esimesed mõtted, mis tekkisid. Kindlasti ei pea ma neid positiivseteks, aga kunsti seisukohast vaadatuna mõjub selline teema hästi.
Ma olen internetis liigeldes tähele pannud, et paljudele meeldib väga Helnweini "The Golden Age I" seeria. Pildid Marilyn Mansonist. Mulle meeldivad ka. Väga meeldivad. Neid nähes meenus kohe üks teine kunstnik, kellel on selline seeria: http://bandofvidd.com/theartofvidd/ Ma ei oska jälle kirjutada, miks meeldib. Lihtsalt meeldib. Vaatan peale ja tean, et see mõjub mulle hästi.

Sellel korrusel oli veel põnevaid asju. Näiteks üks videoinstallatsioon. Videotest ei tea ma eriti midagi, aga see oli lahe. Anton Villil meenuvad kaks maali. Ühel oli sünnitav mees - see tekitas meeletu sensatsiooni mu klassivendade hulgas. Minu jaoks seal midagi otseselt rõvedat ei olnud, aga ma nägin selles maalis kui meeste ja naiste võrdsustamist ja füüsiline võrdsustamine ei ole minu arvates aktsepteeritav. Teine maal oli mutantsilmaga beebi. See tuletas mulle meelde, et viisin ennast hiljuti kurssi sellise asjaga nagu heterokroomia, mis tähendab, et inimesel on kumbki silm erinevat värvi. Põnev teema.

Pilte ka:

"Hilma af Klint. Abstraktse kunsti pioneer."

Ma olen maailma kõige kehvem kunstinäituste blogi täitja, õnneks loeb seda ainult üks inimene.

Alustan selle aasta esimesest näitusekülastusest KUMU's, 8.aprillil. See oli arvatavasti kõikidest näitustest parim kogemus, sest meil oli kohapeal giid. Ilma temata poleks kunstniku töödest kindlasti aru saanud ega mõistnud nende tagamaid. Positiivne oli ka see, et saime natuke praktilist tööd ka teha.

Näituse tuumaks olid Rootsi naiskunstniku Hilma af Klinti (1862-1944) maalid. Hilma af Klinti maalid põhinevad spirituaalsetel ja filosoofilistel mõjutustel. Ta tundis, et reaalsel maailmal on seos vaimse maailmaga. Maalides uskus ta end olevat ühenduses kõrgema teadvusega, mis temaga kõneles ja tema kaudu sõnumeid edastas. Oma testamenti kirjutas ta, et tema abstraktset kunsti ei tohi avaldada vaatajatele enne, kui tema surmast on möödunud vähemalt 20 aastat. Ta oli veendunud, et  inimesed ei mõistaks tema teoseid varem.

Tuleb tunnistada, et see lugu, mis maalide taga peitub, jättis mulle palju sügavama mulje, kui Hilma af Klinti maalid ise. Ma polnud kunagi varem kuulnud ega isegi mõelnud, et kunstnik ei avalda oma maale, sest tunneb, et vaatlejad ei mõistaks neid.
Abstraktne kunst ei ole eriti üldse minu teema - no ei tekita need kujundid ja reeglid ja nurgad  mingeid emotsioone. Kõige paremini ongi Hilma af Klinti maalidest meeles üks maal luikedest (see kõige realistlikum). See meeldis mulle väga.

Seda näitust soovitasin oma emale ka. Ma arvan, et kõige rohkem võikski see meeldida inimestele, kes huvituvad abstraktsest kunstist või siis inimestele, kes hõljuvad rohkem pilvede sees ja tähtsustavad vaimse maailma olemust.

Millegipärast ei teinud ma näitusel pilte. Ju ma siis ikkagi olin nende vaatamisega liialt hõivatud ja unustasin pilte teha.

Ahjaa. Näituse kuraator on Iris Müller-Westermann.

Visvaldis Ziediņš. Ümberkirjutused Läti ajaloos.

Alustan kohe huvitava faktiga antud näituse kohta, nimelt on pealkirjas seisev Visvaldis Ziediņš (1942-2007) Läti kunstis suhteliselt uus nimi, rahva tähelepanu on ta haaranud alles postuumselt. Elu ja kunsti katsetuste lähtekohaks on ta võtnud iseenda ning temast jäi maha looming 3000 teosega.

Näitus oli huvitav seetõttu, et kui tavaliselt kunstnikke on võimalik nende tehnika põhjal ära tunda, siis Ziedinš on loonud teoseid paljudes erinevates stiilides, nii abstraktseid kui ka tasapinnalisi. Samas tuleb tunnistada, et minu maitsele polnud sealt eriti ükski.

Varamu

Algselt ei plaaninud sellest näitusest kirjutada, kuna olen seda mitmel korral külastanud, kuid kuna mõned maalid on väga minu maitsele, otsustasin selle siin siiski ära mainida. Räägin siis KUMU püsiekspositsioonist "Varamu", mis sai oma nime 1937-1940 ilmunud samanimelise kuukirja järgi.
Varamusse kuulub eesti kunsti klassika 18.sajandist kuni 1945. aastani.

Baltisaksa kunstnik Eugene Dückeri "Tiskre rand".
Mulle isiklikult väga meeldivad realistlikud õlimaalid loodusest; selle puhul on hea ka valgusküllasus ja maalil kujutatavad paadid ja inimesed annavad lihtsale rannamaastikule palju juurde.

See maal oli kindlasti üks terve saali silmapaistvamaid tänu oma suurusele (239x180,6cm).
Johann Köleri "Truu valvur" on mulle üsna meelepärane maal, kuigi eelistaksin portselannukku meenutava tüdruku realistlikumat kujutamist.
Samas jätab maal hästi efektse mulje tänu koera suurusele, mis toob pealkirja sisu tugevasti esile.













Näituse puhul jäid silma veel mitmeid maale kaunistanud suured ja uhked pildiraamid.