Ma olen maailma kõige kehvem kunstinäituste blogi täitja, õnneks loeb seda ainult üks inimene.
Alustan selle aasta esimesest näitusekülastusest KUMU's, 8.aprillil. See oli arvatavasti kõikidest näitustest parim kogemus, sest meil oli kohapeal giid. Ilma temata poleks kunstniku töödest kindlasti aru saanud ega mõistnud nende tagamaid. Positiivne oli ka see, et saime natuke praktilist tööd ka teha.
Näituse tuumaks olid Rootsi naiskunstniku Hilma af Klinti (1862-1944) maalid. Hilma af Klinti maalid põhinevad spirituaalsetel ja filosoofilistel mõjutustel. Ta tundis, et reaalsel maailmal on seos vaimse maailmaga. Maalides uskus ta end olevat ühenduses kõrgema teadvusega, mis temaga kõneles ja tema kaudu sõnumeid edastas. Oma testamenti kirjutas ta, et tema abstraktset kunsti ei tohi avaldada vaatajatele enne, kui tema surmast on möödunud vähemalt 20 aastat. Ta oli veendunud, et inimesed ei mõistaks tema teoseid varem.
Tuleb tunnistada, et see lugu, mis maalide taga peitub, jättis mulle palju sügavama mulje, kui Hilma af Klinti maalid ise. Ma polnud kunagi varem kuulnud ega isegi mõelnud, et kunstnik ei avalda oma maale, sest tunneb, et vaatlejad ei mõistaks neid.
Abstraktne kunst ei ole eriti üldse minu teema - no ei tekita need kujundid ja reeglid ja nurgad mingeid emotsioone. Kõige paremini ongi Hilma af Klinti maalidest meeles üks maal luikedest (see kõige realistlikum). See meeldis mulle väga.
Seda näitust soovitasin oma emale ka. Ma arvan, et kõige rohkem võikski see meeldida inimestele, kes huvituvad abstraktsest kunstist või siis inimestele, kes hõljuvad rohkem pilvede sees ja tähtsustavad vaimse maailma olemust.
Millegipärast ei teinud ma näitusel pilte. Ju ma siis ikkagi olin nende vaatamisega liialt hõivatud ja unustasin pilte teha.
Ahjaa. Näituse kuraator on Iris Müller-Westermann.
No comments:
Post a Comment