Visvaldis Ziediņš. Ümberkirjutused Läti ajaloos.

Alustan kohe huvitava faktiga antud näituse kohta, nimelt on pealkirjas seisev Visvaldis Ziediņš (1942-2007) Läti kunstis suhteliselt uus nimi, rahva tähelepanu on ta haaranud alles postuumselt. Elu ja kunsti katsetuste lähtekohaks on ta võtnud iseenda ning temast jäi maha looming 3000 teosega.

Näitus oli huvitav seetõttu, et kui tavaliselt kunstnikke on võimalik nende tehnika põhjal ära tunda, siis Ziedinš on loonud teoseid paljudes erinevates stiilides, nii abstraktseid kui ka tasapinnalisi. Samas tuleb tunnistada, et minu maitsele polnud sealt eriti ükski.

Varamu

Algselt ei plaaninud sellest näitusest kirjutada, kuna olen seda mitmel korral külastanud, kuid kuna mõned maalid on väga minu maitsele, otsustasin selle siin siiski ära mainida. Räägin siis KUMU püsiekspositsioonist "Varamu", mis sai oma nime 1937-1940 ilmunud samanimelise kuukirja järgi.
Varamusse kuulub eesti kunsti klassika 18.sajandist kuni 1945. aastani.

Baltisaksa kunstnik Eugene Dückeri "Tiskre rand".
Mulle isiklikult väga meeldivad realistlikud õlimaalid loodusest; selle puhul on hea ka valgusküllasus ja maalil kujutatavad paadid ja inimesed annavad lihtsale rannamaastikule palju juurde.

See maal oli kindlasti üks terve saali silmapaistvamaid tänu oma suurusele (239x180,6cm).
Johann Köleri "Truu valvur" on mulle üsna meelepärane maal, kuigi eelistaksin portselannukku meenutava tüdruku realistlikumat kujutamist.
Samas jätab maal hästi efektse mulje tänu koera suurusele, mis toob pealkirja sisu tugevasti esile.













Näituse puhul jäid silma veel mitmeid maale kaunistanud suured ja uhked pildiraamid.

"Elektromagneetiline"

Möödunud nädalal sai taaskord KUMU ustest sisse astutud - täiesti ettekavatsetult sel korral.
Elektromagneetilise näitusesaali astudes tuli kohe vastu kirgas punane värv seintel ning veelgi kirkamad värvid lõuenditel. Töid vaadata oli põnev, pikemal uurimisel võisid leida hoopis muud, kui alguses märkasid. Enamus lõuenditest olid kaetud paksu õlivärvikihiga. kuid oli ka näiteks teatrikostüümi kavandeid, joonistatud söega. Kogu ruum mõjus ühtse haarava tervikuna. Põnev oli näha eesti autorite töid prantslaste ja ka teiste põhjamaa riikide nimede kõrval. Ise modernismi ei armasta, seega jättis näitus mu veidi ükskõikseks aga siiski oli mõnus ja vaheldusrikas. Ja värviküllane.

Denes Farkas"Ilmne paratamatus"

Märtsikuus tegin jällegist juhusliku kunstinäituse külastuse, seekord KUMUsse.
"Ilmne paratamatus" kunstniku Denes Farkase poolt esindas Eestit Veneetsia biennaalil, mis on üks maailma suurimaid kunsti tippsündmusi. Veneetsias oli näitus üles pandud vanasse korterisse. Eestis valiti selleks kohaks Kumu. Kogu näitus keerleb ühe raamatu ümber - "The world as I found it". Seintel on teoseid tsitaatide ja katkendite kohta. Samuti oli seal üks installatsioon, mis andis edasi seda, et subtiitrid ei ole alati samad kui kõne. Kõige huvitavam sellest näitusest oli kahtlemata pisike valge ruum, kus ideaalis oleks pidanud sees olema täpselt 10 000 raamatut, mis igaüks kandis ühe sõna nime, mida antud raamatus, mis näituse eeskujuks oli võetud, kasutati. Samas ruumis oli ka kast nende samade sõnade ja definitsioonidega. Kuigi ma ise kaasaegse kunsti austaja pole, usun, et see oli piisavalt väärt ja hea näitus esindamaks Eestit Veneetsia biennaalil.


















10 000 raamatut. Pilt võetud KUMU kodulehelt.

ANK '64

Aasta number oli siis veel 2013, kui külastasin Tallinna Kunstihoones näitust "ANK'64. Pool sajandit kunstis".
ANK 64 oli noortest kunstnikest moodustunud ühendus, kes soovis pakkuda aastatel 1964-1969 mitte ainult silmailu, vaid ka sisukaid mõtteid, mis peitusid sageli tööde taga. Paljud rühmituse liikmed on tegusad tänini. Näitusel olid väljas tööd kunstnikelt nagu  Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tõnis Laanemaa, Malle Leis, Marju Mutsu, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Vello Tamm, Aili Vint ja Tõnis Vint. Nii nende vanemaid töid kui ka selleaastast loomingut. Kuigi väljendusviis on neil kunstnikel väga erinev, alates õlimaalist ja pastellist, lõpetades kuivnõela graafikaga oli näituse kuraatoritöö väga heal tasemel. Iga kunstniku jaoks oli tema tööde taga olev sein värvitud eri värvi - nii sai kergesti aimu, kellega on tegu, samuti need värvid seinal sobisid omavahel. Hämmastav on näha, et 50 aastat tagasi löödud ühenduse ANK 64 liikmed töötavad väga kõrgel tasemel siiani ning teevad koostööd.

Vasakul olevad Kristiina Kaasiku abstraktsed kompositsioonid paksu värviga ning selle vastandiks olevad Tõnis Vindi ideaalselt graafilised lehed on kaks täielikku vastandit, kuid olenemata sellest sobivad nad lummavalt üksteise kõrvale ning tasakaalustavad teineteist

Keskel on näha suurt Aili Vindi veemaali. Teatavasti on veepinna maalimine üks raskemaid ülesandeid kuid Aili Vindi teosed on selle koha pealt väga realistlikud ja hea tunnetuse ning samas on näha ka pintslijärge. Samas seinas on ka talle omased geomeetrilised teosed. Kahel pool külgedel on juba meie hulgast lahkunud Marju Mutsu ning Vello Tamme looming.


!Sellele näitusele minek sündis vägagi spontaanselt seega ise pilte ei teinud ja need kaks on võetud Kunstihoone FB lehelt.